Meromiktilised järved
Kõigis eelpool kirjeldatud holomiktilistes järvedes toimub tsirkulatsiooniperioodil põhjani segunemine. Märkimisväärne osa Maa järvedest on aga püsivalt kihistunud. Eelkõige on sellised suured ning väga sügavad järved nagu näiteks Baikal (Joonis 12), Kaspia meri, Tanganyika ja mitmed teised, kus puudub piisavalt tugev väline jõud, segamaks omavahel erineva tihedusega veekihte. Samas ei segune ka paljud väiksemad järved tsirkulatsiooniperioodil täielikult, sest tuulte mõju ja konvektsioon jäävad liiga nõrgaks, et kihistust lõhkuda (Joonis 13). Selliseid järvi nimetatakse meromiktilisteks ning püsiva kihistumise põhjuseks võib olla varjatus tuulte eest, morfoloogilised ja hüdroloogilised iseärasused ning teravad tihedusgradiendid. |
Meromiktiliste järvede mõiste tõi esmakordselt järveteadusesse Ingo Findeneeg, kui ta Kärtneri järvede (Austria) uurimisel avastas, et osades neist toimub segunemine vaid piiratud ulatuses veesambast. Veesamba temperatuurijaotuse poolest on meromiktsed järved sarnased holomiktiliste järvedega (Joonis 14).
Meromiktilistes järvedes toimub tsirkulatsioon vaid pindmises, suhteliselt madala mineraalsusega veekihis, mida kutsutakse miksolimnioniks. Kõige sügavamal, põhjalähedases kihis paikneb segunemisest väljajääv monimolimnion. Nende vahel paikneb suure tihedusgradiendiga kemokliin.
Vaatamata meromiksia nähtuse pikaajalisele tuntusele on teadaolevalt meromiktiliste järvede arv maailmas võrdlemisi väike – pisut alla 200. Selle põhjal võib oletada, et meromiksia on võrdlemisi harvaesinev nähtus, kuid taoliste järvede arv kasvab pidevalt tänu inimmõjule. Näiteks muutuvad paljud kaevandusveekogud meromiktilisteks tänu suurele sügavusele ja soolsusele. Meromiktilisuse määramist takistab ühtsete kriteeriumite puudumine, kui kaua peab püsiv kihistus kestma, et järve võiks meromiktiliseks lugeda. I.Findenegg leidis, et kui järv jätab oma kliimavöötmele iseloomuliku segunemise vahele, siis ei saa seda enam holomiktiliseks lugeda.
Eesti meromiktiliste järvede kohta on teave võrdlemisi napp. Samas viitab osade järvede temperatuurijaotuse omapära võimalikule meromiksiale. Näiteks väga sügava (24,5 m), kuid väikese (1,9 ha) Kaussjärve (Joonis 15) süvakihtide temperatuur on tublisti alla 4°C. Magneesiumisisaldus põhjalähedases vees on üle 5 korra suurem kui pinnakihis, rauasisaldus isegi 14 korda suurem. Biogeense meromiksia tüüpiline näide Eestis on Kooraste Linajärv (Joonis 16). Seda väikest tuulte eest väga hästi varjatud pehmeveelist järvekest kasutati varem linaleotuseks. Tulemuseks on äärmiselt kõrged toiteinete sisaldused põhjakihtides (kogufosfor üle 1000 mg/m³ ja kogulämmastik üle 5000 mg/m³). Verevi järv Elvas esindab osaliselt meromiktset veekogu, mis jätab tihti segunemise vahele just kevadel. Seal on põhjuseks mineraalainete poolest rikkad allikad, varjatus tuulte eest ja suur toitesoolade hulk hüpolimnionis.
|