Gaasid
Gaaside lahustuvus on proportsionaalne gaasi osarõhuga lahuse kohal. Sügavates järvedes lahustuvad gaasid tänu kõrgele hüdrostaatilisele rõhule väga hästi, mistõttu monimolimnionis akumuleeruvad suurtes kogustes metaan, ammoniaak, süsihappegaas ja väävelvesinik ehk sellised gaasid, mida atmosfääris leidub vähesel hulgal või ei leidu üldse. Põhjus on selles, et atmosfäärigaasid monimolimnioni ei jõua ja eksootilised gaasid tekivad bakterite metabolismi käigus või pärinevad maapõuest.
Metanogeensete bakterite tegevuse tulemusel tõuseb meromiktsetes järvedes sageli metaani kontsentratsioon allpool kemokliini ja võib olla isegi üle 1000 µM. Väävelvesiniku märkimisväärseks akumuleerumiseks peab hüpolimnioni vesi olema loomulikult anaeroobne ning ka mõnevõrra happeline. Hapniku olemasolu korral oksüdeeruvad sulfiidid kiiresti sulfaatideks. Enamusele looduslikest veekogudest omase neutraalse või aluselise pH korral on metallisulfiidid mittelahustuvad. Seetõttu reageerib setetest vabanenud raud(II) aktiivselt väävelvesinikuga ning moodustub raud(II)sulfiid. Väävelvesinik akumuleerub alles pärast suurema osa raua sadenemist FeS-na. Mustas meres katab pindmine aeroobne veekiht sulfiidirikast anaeroobset veemassi, kus anoksia kujunes juba 7500 aastat tagasi. Lahustunud sulfiidide peamine allikas on väävelvesiniku tootmine veesambas sulfaate redutseerivate bakterite poolt, sest sulfaatide redutseerimine on Musta mere anaeroobses kihis valdav orgaanilise aine mineralisatsiooni protsess. Anaeroobsete setete panus veesamba rikastamisel väävelvesinikuga on vähem tähtis. Tänapäevases Mustas meres sisaldub 4,6 Pg väävelvesinikku ja suurem osa sellest asub 500-2000 meetri sügavusel (Joonis 23). Vulkaanilistes piirkondades asuvate järvede põhjas akumuleeruvad suurtes kogustes ka sissevoolavast põhjaveest vabanevad süsinikdioksiid, metaan ja väävelvesinik. Sellistes Aafrika järvedes nagu Kivu ja Monoun, võivad lahustunud gaasid põhjustada katastroofilisi purskeid, kus lämmatavad või mürgised gaasid vabanevad veest tugeva plahvatusega, põhjustades hukatuslikke tagajärgi kõikidele ümbruskonna elusorganismidele. Ida-Aafrika järve Kivu (Joonis 24; suurim sügavus 485 m) põhjakihis sisaldub hinnanguliselt 60 km³ metaani ja 300 km³ süsinikdioksiidi. Teisalt suurendavad eelpool mainitud gaasid ka veekogude kihistumise stabiilsust ja meromiktilisust. Need gaasid soodustavad metallide, nagu raud ja mangaan, akumuleerumist, mis omakorda suurendavad vee tihedust ning järelikult ka keemilise kihistumise stabiilsust.
Metanogeensete bakterite tegevuse tulemusel tõuseb meromiktsetes järvedes sageli metaani kontsentratsioon allpool kemokliini ja võib olla isegi üle 1000 µM. Väävelvesiniku märkimisväärseks akumuleerumiseks peab hüpolimnioni vesi olema loomulikult anaeroobne ning ka mõnevõrra happeline. Hapniku olemasolu korral oksüdeeruvad sulfiidid kiiresti sulfaatideks. Enamusele looduslikest veekogudest omase neutraalse või aluselise pH korral on metallisulfiidid mittelahustuvad. Seetõttu reageerib setetest vabanenud raud(II) aktiivselt väävelvesinikuga ning moodustub raud(II)sulfiid. Väävelvesinik akumuleerub alles pärast suurema osa raua sadenemist FeS-na. Mustas meres katab pindmine aeroobne veekiht sulfiidirikast anaeroobset veemassi, kus anoksia kujunes juba 7500 aastat tagasi. Lahustunud sulfiidide peamine allikas on väävelvesiniku tootmine veesambas sulfaate redutseerivate bakterite poolt, sest sulfaatide redutseerimine on Musta mere anaeroobses kihis valdav orgaanilise aine mineralisatsiooni protsess. Anaeroobsete setete panus veesamba rikastamisel väävelvesinikuga on vähem tähtis. Tänapäevases Mustas meres sisaldub 4,6 Pg väävelvesinikku ja suurem osa sellest asub 500-2000 meetri sügavusel (Joonis 23). Vulkaanilistes piirkondades asuvate järvede põhjas akumuleeruvad suurtes kogustes ka sissevoolavast põhjaveest vabanevad süsinikdioksiid, metaan ja väävelvesinik. Sellistes Aafrika järvedes nagu Kivu ja Monoun, võivad lahustunud gaasid põhjustada katastroofilisi purskeid, kus lämmatavad või mürgised gaasid vabanevad veest tugeva plahvatusega, põhjustades hukatuslikke tagajärgi kõikidele ümbruskonna elusorganismidele. Ida-Aafrika järve Kivu (Joonis 24; suurim sügavus 485 m) põhjakihis sisaldub hinnanguliselt 60 km³ metaani ja 300 km³ süsinikdioksiidi. Teisalt suurendavad eelpool mainitud gaasid ka veekogude kihistumise stabiilsust ja meromiktilisust. Need gaasid soodustavad metallide, nagu raud ja mangaan, akumuleerumist, mis omakorda suurendavad vee tihedust ning järelikult ka keemilise kihistumise stabiilsust.