Meromiktiliste järvede kujunemine
Üheks keeruliseks probleemiks meromiksia eristamisel on ajaline määratlus, kui kaua peaks stratifikatsioon kestma, et järve võiks meromiktiliseks lugeda. I.Findenegg eristas holo- ja meromiktilisi järvi selle põhjal, et esimesed segunesid vähemalt ühel korral aastas. Teiste autorite arvates peaks kihistus püsima aastaid või aastasadu, kuid täpset määratlust ei anna ka nemad. Silmas tuleb pidada veel seda, et tõeliste meromiktiliste järvedega võrreldes on palju laiemalt levinud ebaregulaarse segunemisega järved, kus tavaoludes holomiktiline järv jätab vahele ühe või mitu segunemisperioodi, mida kutsutakse osaliseks või mittetäielikuks meromiksiaks.
Enesestmõistetavalt võivad meromiksia tekkel ja säilumisel osaleda paljud erinevad protsessid ja tegurid, kuid traditsiooniliselt rühmitatakse meromiktilised järved peamise teguri põhjal, mis viib püsiva kihistumiseni. Meromiksia tekkepõhjuseid on mitmeid ja kõigi erinevate meromiksia vormide kujunemise puhul on olulisteks teguriteks morfoloogilis-hüdroloogilised näitajad, nagu järve suhteline sügavus ning veevahetuseks kuluv aeg. Seega peaksid pika viibeajaga järved, mille pindala on ainult paar hektarit, kuid sügavus küündib paarikümne meetrini, muutuma suure tõenäosusega meromiktilisteks. Taoline morfoloogiline meromiksia kujuneb enamasti välja karsti-, vulkaani- või söllijärvedes. Siiani on levinuim Hutchinsoni (1957) klassifikatsioon, mille põhjal võib meromiksia olla ektogeenne, kreogeenne või biogeenne.
Enesestmõistetavalt võivad meromiksia tekkel ja säilumisel osaleda paljud erinevad protsessid ja tegurid, kuid traditsiooniliselt rühmitatakse meromiktilised järved peamise teguri põhjal, mis viib püsiva kihistumiseni. Meromiksia tekkepõhjuseid on mitmeid ja kõigi erinevate meromiksia vormide kujunemise puhul on olulisteks teguriteks morfoloogilis-hüdroloogilised näitajad, nagu järve suhteline sügavus ning veevahetuseks kuluv aeg. Seega peaksid pika viibeajaga järved, mille pindala on ainult paar hektarit, kuid sügavus küündib paarikümne meetrini, muutuma suure tõenäosusega meromiktilisteks. Taoline morfoloogiline meromiksia kujuneb enamasti välja karsti-, vulkaani- või söllijärvedes. Siiani on levinuim Hutchinsoni (1957) klassifikatsioon, mille põhjal võib meromiksia olla ektogeenne, kreogeenne või biogeenne.
Ektogeenne meromiksia korral toimub soolase vee kiire sissetung mageda veega järve või magevee jõudmine soolajärve ning moodustub veekogu, kus mageveekiht katab soolase ja tihedama veega monimolimnioni. Lahustunud mineraalained suurendavad kihistumise seisukohalt oluliselt vee tihedust. Soolsuse erinevus 10 mg/l võrra põhjustab samasuure tiheduse erinevuse kui on 4° ja 5° vee vahel. Ektogeenselt meromiktilisi järvi kohtab kõige sagedamini mererannikul, kus tormid või merevee tõus ujutavad soolase veega üle estuaarijärved (Joonis 17). Väikeste sisemaal asuvates järvedes võib meromiktsiat põhjustada ka inimtegevus – näiteks järvega piirnevate teede talvine soolatamine või alepõletus järve valgalal. Üks ektogeense meromiksia tähelepanu-väärsemaid näiteid on Must meri, kus 9000 aastat tagasi, pärast pikka „järve“ faasi, algas soolase vee sissetung Vahemerest. Praegu on Must meri, mille kemokliini soolsus jääb vahemikku 18-20‰, suurim meromiktne veekogu maailmas (Joonis 18).
|
|
Kreogeenne meromiksia on ektogeense meromiksia üheks alamtüübiks, kus järve põhjakihtidesse voolab põhjaallikate kaudu pidevalt mineraalaineterikast ja suurema tihedusega vett. Selliste järvede esindajaid või leida arvukalt Euroopast, näiteks Saksamaal Eifeli mäestikus asuvad maarijärved (Joonis 19). Ka Eestist, kus järve suubuvad tihti karbonaatiderikkad põhjaallikad. Seda tüüpi meromiktilisi järvi on leitud veel Alaska siseosast, kus maa-alused allikad toovad soolast vett väikestesse ja sügavatesse järvedesse. Need järved asuvad lohkudes, mis on tekkinud külmunud mineraalses pinnases kujunenud jäise tuumaga kühmude (pingode) sulamisel (Joonis 20).
|
Biogeense või endogeense meromiksia puhul suureneb mineraalainete (karbonaadid ja toiteained) kontsentratsioon hüpolimnionis orgaanilise aine lagunemise tõttu. Reeglina ei kasva mineraalainete hulk stagnatsiooniperioodil nii kiiresti, et see takistaks sügisest või kevadist segunemist, kuid väga sügavates ja väikese pindalaga ning tuulte eest varjatud järvedes võib segunemine ära jääda. Selle protsessi kordumisel on elektrolüütide kontsentratsioon juba nii kõrge, et järv muutub püsivalt meromiktseks. Peaaegu kõik erakordselt sügavad ekvatoriaalsed järved, nagu Tanganjika (Joonis 21) või Njassa (Joonis 22), on endogeenselt meromiktsed. Parasvöötme kontinentaalse kliimaga piirkondades, kus esinevad karmid talved, on biogeenne meromiksia tavaline ka väikese pindala ja mõõduka sügavusega tuulte eest varjatud järvedes
|