Mineraalained
Veekogu mineraalsus ja ioonkoostis sõltuvad erinevatest keskkonnateguritest ning valgala ja atmosfääri omadustest. Mineraalainete sisalduse muutumine on tavaline reostuse, tööstusest või kodumajapidamistest pärinevate soolade sattumisel veekogusse. Näiteks võib sünteetilistes detergentides sisalduva naatriumi ja fosfori kõrge kontsentratsiooniga olmeheitvesi põhjustada vee rikastumist nende elementidega. Lisaks mõjutavad järvede ioonkoostist muutused valgalal ja maakasutuses ning talvine teede soolatamine. Muldade ja pinnaveekogude lupjamine võib tõsta Ca ja Mg hulka vees. Ümbruskonnas toimuvad tulekahjud põhjustavad aluseliste katioonidega rikastunud leeliselise tuha sattumisest veekogudesse. Metsade langetamise ja põllumaadeks muutmisega võib kaasneda partikulaarsete ja lahustunud Ca, Mg, Na ja K suurenenud transport veekogudesse.
Svinsjøen on väike meromiktne ja mõõdukalt eutroofne järv Norra kaguosas (Joonis 25). Aastail 1947-1995 toimusid järve mineraalsuses märkimisväärsed muutused, mida põhjustas Na, Ca, kloriidide ja sulfaatide sissekande suurenemine. Soolade kontsentratsioon tõusis kõige rohkem monimolimnioni ülemises osas (10-15 meetri sügavusel). Selle kihi elektrijuhtivus suurenes nende aastatega 104%, kasvades 143 µS/cm kuni 292 µS/cm (Joonis 26). Peamist rolli Svinsjøeni soolsuse kasvul mängis talvine teede soolatamine järve valgalal. Tähtsaks kaltsiumi allikaks oli suvel tolmamise vähendamiseks teedele laotatud kaltsiumkloriid. Ca ja sulfaatide sisaldus Svinsjøeni järves on tõusnud ka happevihmade tulemusel. Happelised sademed põhjustavad lubjarikaste kivimite murenemist ja leostumist, mis suurendab kaltsiumi kontsentratsiooni. Kõrge väävlisisaldusega happevihmad ja kuivsadenemine tõstavad sulfaatide kontsentratsiooni vees. Järve mineraalsuse säilitamisel on oluline roll jääkattest välja külmuvatel sooladel.
|